Tasased sammud kajasid tuhmunult plankaedadelt, jäädes taanduvasse kajasse lõksu. Hinge mõõdukate vahedega kinni hoides üritas Jiro end võimalikult vaikseks, võimalikult väikeseks teha. Õlule rusuvas videvikus otsisid silmad varmalt reostamatta kohti pragunenud asfaldis, et ainult keegi teda ei kuuleks. Vastu rinda surutud pamp värises ja võbeles; läbi tuhmi kotiriide kostusid üksikud viiksatused, justkui too õbluke noormees oli lõksu püüdnud haruldase Klaaslinna varblase. Pikad, õblukesed sõrmed üritasid läbi paksu kanga õigeid nuppe leida, et too kummaline masin vaikima sundida, ning et see vaid tema asukohta ei reedaks.
Üllatusliku ilmumisega mahajäetud agulitänavatesse ehmatas noormehe sale kogu kõik arglikumad kassid pelglike kräunatustega eemale, vaid uudishimulikumate eredad silmad jäid mustavasse õhtusse hõõguma. Värsked mälestused möödunust nädalast olid kõrvetanud sügava jälje Jiro selgroosse, ning iga järgmise ringiga tulid nood suurema laviinina tagasi, tekitades mehehakatises meeleheite tulva, millesse ta tundis end uppuvat.
+ + +
"Hoide teda kinni nii kaua kui võimalik. Ma ei taha teda oma kabinetile ligilähedalegi. Kas kuulsite mind, sitavaresed?. See on käsk!."
Vali möiratus rebestas kogu ruumi vaikiva olemise, mattes seilajate kajava sammudekoori enese alla, kui nood peale kapten Normandia tigedat ahastust kiiremas korras minema tormasid.
Jiro Kirkad, salamõrtsukas ja varjatud geenius luuras allveelaevade baasi viiendal platvormil, kus oli ainus õhulaev end parkinud, võttes ruumi enamuse sellest, mida üldsusele pakuti. Normandia't ei huvitanud määrused ning normid, too härrasmees tegi just nii nagu talle meeldis. Pealegi, Salamander vääris nii palju kui baasil oli pakkuda - täisteenindust laeva restaureerimisest kuni uute vaipadeni; isegi, kui enamuse sellest maksumusest pettis mees välja teistest hõimudest sellise osavusega, et nood tõemeeli jäid uskuma Normandia soolapuhumist.
Salamander oli Õhuseilajate suurim uhkus. Iga uus seilaja-hakatis tahtis jõuda just sellele alusele, kuna meeletu punane monstrum hõlmas peale kohutavate kuulujuttude ka imekauneid legende. Peale printsesside päästmiste ja lohede tapmiste, sest enamus printsessid said selles maailmas ise hakkama ning sooneliste tiibadega koletisi peeti nii mitmelgi pool nunnude koduloomadena.
Kuidas aga oli sattunud too kummaliselt kõõrdi vaatav noormees kapteni küüsi, oli tema enese ettevaatamatus. Jiro oli jäänud kuulatama Salamander'i kokka ja kolmandat tüürimeest, kes rääkisis pooltooni madalamalt kui muidu oleks võinud ja mõistis, et laeva pardal on midagi uut ja eriskummalist. Loomulikult hakkasid poisil sõrmed kihelema, sest see oligi olnud just see, mida ta otsis!. "Oh, selle eest saab ta paar head kuud ära end elatada, ilma et peaks nälga või järjekordsest üürikorterist välja tõstmist kannatama," mõtles too ning hakkas otsima sissepääsu, mis teda ja tema plaane võimalikult vähe paljastaks.
+ + +
Vali möiratus kajas ikka veel tema kõrvus, tahtmata sealt kaduda. "Hoidke teda kinni nii kaua kui võimalik," kogus jõudu ja müstikatki. Ükskõik kui palju ta ka üritas oma enesevalitsust korrale kutsuda, see mulje mille kapten Normandia talle jättis, oli kustumatu. Jiro tahtis kunagi saada just selliseks nagu too õhetavate õunpõskedega, laiade ja treenitud õlgadega, paindliku vilumusega mees oli.
Jiro oli alati olnud alalhoidlik, vagur ja rumal, kuid see kõik oli olnud pettekujutelm teistele. Mäng, mida noormees hakkas ümbritsevate inimestega mängima alates hetkest, mil talle arusaadavaks sai, kuidas seda puud saab painutada ja punuda, kuidas sellest sai vormida elutöö kunstis, mida lihtlabaselt nimetatakse pettuseks.
Magnus Kirkad, noorsandi isa, oli pesamuna õlule pannud tungiva koorma - teda enese asemele gildi juhtima valida. Aga Jiro oma salvava usja libedusega oli suutnud vanameest petta ning libedalt teda plaanidest loobuma panna. Kuni poisi neljateistkümnenda eluaastani hoidis Magnus tal silma peal, näriva rahuga tõrjus tagasi hõimukaaslaste etteheiteid, kuni alla andes saatis Jiro mägedesse Vanurite asulasse, kuhu saadeti haiged, põdurad, invaliidid, ja "ühiskonda mitte sobivad" mehed, lapsed ja naised.
Sellest saatuslikust hetkest alates oli teismeline, kuigi vabatahtlikult varjatud geenius, enese elu eest vastutav.
